Merka blog
Elu ja kuidas sellega toime tulla
Loen praegu Susan Luitsalu raamatut, mis ühendab tema kunagisi blogitekste ning kolumne ajakirjas Anne&Stiil koos autoripoolsete kommentaaride ja selgitustega lugude tausta kohta. Susan on mulle meeldinud nii kaua kui ma ta juba ammuammuammu, kui blogimine oli Eesits alles lapsekingades, kuskilt avastasin. Kas äkki oli tast mingi lugu kuskil ajakirjas ja siis ma otsisin tema blogi üles ja hakkasin jälgima vmt. Tal on selline mõnusa jooksuga jutt ja ta ise tundub selline kahe jalaga maas cool naine. Igastahes. Eile loetud lehekülgedel rääkis ta seda, kuidas nad kunagi sõbrannaga vedelesid Emajõe ääres päikese käes ja arutasid selle üle, kuidas kuskil maailmas kõnnivad ringi sinu tulevased sõbrad ja sinu tulevane abikaasa ja sul ei ole õrna aimugi, kes nad on ja need inimesed ise ei tea, et nad varsti sind tundma saavad. Esiteks on tõesti lahe ja natukene kõditav niimoodi mõelda või mis? Teiseks - kaks nädalat hiljem sai ta tuttavaks mehega, kellega nad peaksid varsti abielluma (kui nad seda juba teinud ei ole). Minu meelest NII LAHE. Siuke - SAATUS :). Lugesin just enda veebruarikuiseid sissekandeid siin, kus on juba väiksed vihjed J ilmumise kohta ja kuidas ma temasse armunud olen. Kui keegi oleks mulle seal jaanuari lõpus-veebruari alguses öelnud, et temast - prtins Zamundast :D - saabki minu uus kutt ja et nelja kuu pärast me elame koos, siis ma oleks selle inimese kohe väga suure vilinaga kukele saatnud. Aga näe, elul on omad keerdkäigud. Ja see mulle elu juures meeldibki :). Ja ükskõik kui pekkis üks hetk asjad on või ükskõik milliste idiootsete sigade otsa sa satud, siis on kindlamast kindel see, et üks hetk tulebki reaalselt keegi uus ja keegi (sinu jaoks)100x parem ja 100000x sobivam inimene, kes võtab jalad alt ja võlub kogu täiega ja kellele sina mõjud samamoodi. See muidugi ei tähenda, et kõik eksid on sead ja idioodid, kuid inimestevaheline keemia ja sobivus on teatavasti sootuks keerukam teema, mida on lausa rakse ise mõjutada. Lihtsalt nii ongi - inimene võib ju olla tore, vahva, lausa imeline, kuid kui SEDA ei ole, siis seda lihtsalt ei ole. See ei tähenda, et see sama meees/naine ei võiks kuskil kunagi kedagi teist vägaväga õnnelikuks teha ja ise õnnelikuks saada. Aga see selleks.
Hahahaha. Nüüd mulle meenus sellest raamatust ka üks eilne lahe nali. Nimelt oli seal jutt sellest, kuidas kunagi keegi oma lõpukirjandit koostades ühel hetkel totaalses ummikus oli ja enam absoluutselt mitte midagi kirjutada ei osanud. Seega kirjutas ta (täpset sõnastust ei mäleta, aga umbes nii): "Niipalju siis sellest. Nüüd lähemalt minu hobidest!" :D:D:D:D:D:D
Seega nüüd lähemalt minu hobidest. Kes vähegi minu facebooki toredaid sissekandeid jälgib, teab, et olen leidnud rattaspordi. Tegelikult oma mõtetes olen ma selle leidnud juba aastaid tagasi. Vahepeal aga varastati mul ära ratas, siis ei olnud seda mammonat, et uut ratast soetada, siis ei olnud seda viitsimist, siis ei olnud seda motivaatorit jne. Aga iseenesest olen ma ammu unistanud sellest, et saaks minna rattavõistlustele. Ja no muidugi J-ga tulevad paljud asjad nii, et "oi kas sa oled ka seda alati teha tatnud, ok, teeme siis ära" ja seetõttu osalemegi Elion Estonian CUPi poolmaratonidel. Ma küll ei sõida iga päev rattaga ja üritan ikka aeroobikasaali ka külastada ja üritan ikka niisama teleka ja Farmville taga ka aega surnuks lüüa ja ma ei pretendeeri üldse võistlustel esikohtadele (kuigi olgem ausad, enne sarjaga liitumist just sellised äääärmiselt sinisilmsed plaanid olid), kuid siiski võib öelda, et see rattasõit on jube sõltuvusttekitaja. Just mõtetes olen tihti ratta seljas, juba kuskil uuel võistlusel, juba paremas vormis, juba oma reitingut parandamas, juba uut varustust ostmas jne. Olen pääsenud ka telekasse - lausa 2 erineva etapi raames ja lausa kaks intervjuud vanale heale Kuuse Lembitule andnud :):):). Aga jah, need maratonid on LAHEDAD. Esiteks on julmalt äge puhkepäeval kuskile kaugele sõita, ilusad Eesti maastikud möödumas. Siis see võistlusärevus üle elada ja lõpuks finishijoont ületades tunda täielikku rahulolu :). Laupäeval jälle.
Aga nüüd võiks suure heatujuga jälle tööpäeva lõppu ootama asuda. Ohjah..
Merka
16.6.2010
