Essee on sisemonoloogi ekspositsioon. Essee eesmärgiks on näidata oma mõtlemist välja säravalt ja huvitavalt. Essee eesmärgiks pole iga hinna eest veenda lugejaid oma seisukohtades, vaid pigem sundida lugejat oma mõtlemise või asjale lähenemise viisi tunnustama.
Inimesed mõtlevad erinevalt. Isegi samu seisukohti pooldavad inimesed on sageli oma seisukohtadeni jõudnud eri teid pidi. Sestap pole võimalik anda ühest retsepti, mis paneks inimese isikupärase mõtlemise kirjaliku esituse ehk Sinu essee niimoodi särama, et see sära kõigile paista oleks. Siiski võib ütelda, et hea essee tunnuseks on arutluse käigu ja selle esituse selgus, jälgitavus.
Sinu essee kirjutamise eesmärgiks peaks olema, teha lugejale selgeks: „Nii ma mõtlen ja teisiti mõtelda pole mul võimalik!“
Essee kirjalik kuju on õieti ainult jäämäe veepealne osa. Essee koostamise protsessi vältimatuteks osadeks on (1) asjakohase materjali lugemine, selle üle järele mõtlemine, arutlemine ja analüüs, (2) mõtete skematiseerimine-varieerimine, kirjatöö kava või liigenduse koostamine ja tekstile esialgse kuju andmine, (3) selle pikemaks ajaks settima jätmine või unustamine, (4) teksti uue pilguga üle lugemine, seejärel vajadusel otsast alustamine ja eelnevate sammude uuesti läbi tegemine, paremal juhul aga (5) paranduste tegemine ja mõteldule lõpliku kuju andmine – ja alles sellega saab essee valmis.
Alati pole kõigeks selleks aega, näiteks siis, kui essee tuleb kirjutada piiratud abivahenditega piiratud aja jooksul. Ent kui teemadering on ligikaudu ette teada, siis saab vajalike teemadega juba enne kirjutamisele minemist ülal kokku võetud eeltöö läbi teha. Järgnevalt mõned näpunäited essee tootmise protsessi kohta…
Räägi sõpradega! Loomulikult loed Sa enne kirjutamist filosoofide käsitlusi asjasse puutuvate küsimuste kohta. Aga enne kui Sa kirjutama hakkad, siis küsi erinevatelt inimestelt, kas ja mida nad esseega seotud teemadest arvavad. Pinni neid natuke. Isegi kui nad esialgu midagi ei arvagi. Küsi ka nendelt, kellelt Sa muidu ei tahaks küsida. See on äärmiselt valgustav ja annab esseele rohkem ELU ja Sinule avarama vaate asjast.
Ära loe ainult! Mõtle! Ära loodagi, et kui Sa ei tea, mida kirjutada, siis aitab asjassepuutuva kirjanduse ekstsessiivne lugemine. See ajab ainult pea sassi, sest Sa ei jõua niikuinii viimase hetkega midagi mõistlikku juurde lugeda ja arusaamiseks vajalikul määral seedida. Kirjutamise ajal on lubatud ainult teoste lohakas sirvimine. Seega püüa enne kirjutama hakkamist leida aega, et iga asja üle järele mõtelda, tee skeeme ja jooniseid, kujutle näiteid, seo teemat eri inimeste, kultuuride ja subkultuuride, ajastute, perioodide, kellaaegade jms asjadega, ja kindlasti enda ja oma lähedaste tavaliste tegevustega. Kombineeri, varieeri ning püüa sõnastada iga väite vastand-väide. Püüa sõnastada kõikide asjade puhul äärmusi ja seejärel kuldset keskteed nende vahel. See markeerib ruumi, milles essees sisalduv arutlus hakkab kulgema.
Lase mõttel lennata! Kui Sulle tuleb äkitselt mõni hea mõte, siis märgista see kohe ära. Kirjuta või jutusta see sealsamas lahti, ära piirdu ainult märksõnadega ega järgi viisaka kirjutamise või jutustamise reegleid. Pane kõik asjassepuutuv mõtete pähe tulemise järjekorras kirja. Siis on Sul lootust, et Sa saad ka nädala aja möödudes selle mõtte juurde tagasi pöörduda, sest head mõtted võivad igaveseks minema lennata, kui neid ei rõngastata.
Häälda mõtteid! Seda mida Sa mõtled, pead Sa suutma ka ütelda, sest vastasel juhul Sa ainult teeskled mõtlemist! Ütle see välja! Jah, omaette ja kõva häälega! Või ütle emale, kassile diivanil, puule maja ees jne! Kasuta võimalusel diktofoni! Sõnasta ümber, kuni Sa enam oma hääle kuulmise peale ei punasta ja intonatsiooniga rahul oled!
Mine jalutama! Kui mõte on kinni jooksnud, siis püüa läheneda asjadele teisest küljest! Tõsta laual asjad ümber, vaata kümme minutit televiisorist reklaami, helista sõbrale ja küsi, mida ta parajasti teeb, kirjuta üks luuletus, vaheta riideid, pane sall kaela ja müts pähe või mine koeraga jalutama! Kui mõtte lõng on sõlme läinud, siis tuleb selle kõik otsad korraks käest lahti lasta ja uuesti kätte võttes vajub sõlm juba iseenesest lahti!
Mida Sa väidad? Keda see huvitab? Mõtle, millega Sinu väited seostuvad! Keda need puudutavad? Kas Sa käsitled asja kogu ulatuses või ainult osaliselt? Kas on vaja teha täpsustusi teema osas või mööndusi? Ja mida Sa ikkagi täpselt väidad? Mida Sa tõestada tahad? Kas see on ikka kõigile samal viisil mõistetav? Milles üldse selle väite tähtsus on? Kelle jaoks? Keda see üldse ei puuduta? Kas Sinu väide vastab ikka teemale, millest Sa pead kirjutama?
Sul on vaja leksikone! Palju leksikone! Need aitavad Sul saavutada enesekindlust selle osas, milles Sa eriti kindel pole. Kõike ei saa ju omast peast teada! Looda leksikonide toetusele kõrvaliste asjade puhul, aga siiski ainult toetusele: leksikonidest ei piisa asjatundlikkuse saavutamiseks essee põhiosa tarbeks.
Mina väidan Sulle! Esita oma mõtteid julgelt! Pole midagi häbeneda! Ei pea kogu aeg rõhutama, et tegemist on „ainult minu tagasihoidliku arvamusega“. Essees ei hoita arvamusi tagasi, vaid vastupidi – need tuuakse rambivalgusse ja pannakse tantsima! Tõmba maha kõik kahtlust ja ebamäärasust väljendavad parasiitsõnad (vist, mingi, umbes, tundub, arvatavasti, äkki jne jne jne)! Samas ei tohi ebamäärasusest vabastatud arvamused olla lihtsalt „lambist võetud“, vaid peavad särama mõistuse valguse heleduses.
Ära tagane enda eest! Kui Sinu isikupärane mõtlemisviis jääb mõnikord või koguni pahatihti teistele mõistetamatuks, siis ei tähenda see, et ka Sinu kirjutatud essee peaks omama sellele sarnaselt hoomamatut iseloomu. Otse vastupidi! Esseed kirjutades ei tohi kunagi oma mõttekäiku peita, olgu see teiste arvates nii kummaline kui tahes. Isegi ainult oma sisetundega kinnitatud argumente tuleb püüda lugejale selgitada, neid tuleb näidete ja kujutlustega ilmestada, tundugu need siis pealegi kas mõttetult labased ja igavad – või hoopis vastupidi, veidrad ja koguni hullumeelsed. Kunagi pole mõtet püüda peita oma mõtlemist autoriteetide, tavade, klišeede jms kattevarju.
Lugeja pole kindlasti Sinuga nõus. Veelgi enam, ta ei saa isegi mitte aru, mida Sa õigupoolest väidad. Ta ei viitsi süveneda ja tal vajub lugedes silm looja. Ta loeb diagonaalis! Ta pole sellistest mõistetest ja teooriatest kunagi kuulnud, millele Sa viitad! – Lugejat tuleb aidata! Talle peab kõike niivõrd lihtsalt ja selgesõnaliselt seletama, et ta on sunnitud end idioodiks pidama, kui ta aru ei saa. Enneta lugeja proteste, märkusi, emotsioone, kavatsusi! Sa võid küll püüda lugejale mõju avaldada, teda üllatada, luua hämmastavaid perspektiive, kuid ära kunagi püüa kellelegi isiklikult muljet avaldada, ära lasku lugeja veenmisesse, veel vähem veenmisesse iga hinna eest!
Leia sobiv kõneviis! Olenevalt teemast võib sobida pigem jutustav laad koos ohtrate kujutelmade ning näidetega või hoopis ilma igasuguse inimlikkuseta puhas teooria. Mõnikord on vaja olla tõsine, mõnikord on vaja võtta huumoriga, mõnikord on vaja teha tõsiselt nalja ja rääkida naljakalt tõtt. Mõnda asja tuleb suhtuda pieteediga, mõnda asja käsitleda robustselt. Mõnda ausalt, mõnda liialdades. Kunagi aga pole vaja olla väiklane, kibestunud, üleolev, kaastundetu-mõistmatu ega autu. Kui Sa kirjutad esseed väärikusega, siis austatakse ka Sind kui kirjutajat.
Leia töötav lahendus! Ära püüa tuima sihikindlusega hõõruda välja tuld kahe puupulga abil, st soovitud väidet mõnel määral toetavaid ja omavahel sarnaseid mõtteid üha korrates ja lugejale ajukäärude vahele hõõrudes. Mine too parem kapist tikud! Mõtle järele, milles on asja tuum, ja tegele sellega seotud põletavate küsimuste mõtestamisega!
Tee nägusid, žestikuleeri! Kui kirjutad, siis reflekteeri kogu aeg enda tegevust. Ära kirjuta ainult seda, mida tahad väita, vaid kirjuta kuidas Sa seda väidad – mille põhjal, millele vastanduvalt, seoses missuguste eelnevate argumentidega, mis valgusse see asetab üht või teist. Ütle ka, miks Sa seda väidad, mis tähtsus sellel järgneva arutluse jaoks on, mida lugeja peab sellest väitest ootama. Ära unusta, et kirjapildis pole miimika näha, seda tuleb kogu aeg kompenseerida!
Ära kao ära, ole jälgitav! Kirjuta endale välja kõik järeldamist ja mõtete sidumist või vastandamist väljendavad sidesõnad või -fraasid, mida Sa tead (sest, kuna, järelikult, seega, see tähendab, vastavalt eelpool üteldule, arvestades ülal väidetut, kui-siis, kas-või, ei-ega jne jne jne)! Kasuta neid igal võimalikul juhul! Kirjutamine on nagu kaardimaja ehitamine: et tippu jõuda, peavad kõik ühendused olema kindlad ja korralikult paigas.
Ära ole nõme! Sinu väidete kvaliteet peab olema sama kõrge kui kõrget kvaliteeti sa eeldad teiste väidetelt! Püüa mitte kunagi laskuda selleni, et hakkad vanainimese kombel tänitama, st otsima ja kirjeldama vigu tähtsusetutes üksikasjades või, vastupidi, pistma midagi alusetult ühte patta mingite üldtuntud asjadega, kui Sa ei tea, milles tegelikult asja mõte on!
Ole enda vastu julm! Tõmba maha kõik, mille kohta võib keegi ütelda, et see pole tähtis. Jäta alles ainult otseselt asjassepuutuv ja argumentatsiooniga kaasas käiv. Alati võib midagi veel maha tõmmata. Julgelt!
Essee ei pea lõppema õnnelikult. Pole vaja kohustuslikku positiivset lõpuklišeed. Vastus tõstatatud küsimusele võib jääda leidmata, aga küsimus paistab essee lõpuks alati uues perspektiivis. See ongi tulemus ja see tulemus tuleb essee lõpus selgelt ja ühemõtteliselt välja tuua! Isegi siis, kui see juba eelnevas tekstis korduvat mainimist on leidnud.