Leidub äraarvamata palju eri tüüpi tekste: alates luuletustest ja romaanidest lõpetades trahvikviitungite ja kohtukutsetega. Kõik need on koostatud kindla eesmärgiga ja nende edukaks lugemiseks on kujunenud välja oma tavad. Sama võib ütelda filosoofiliste tekstide kohta.
Filosoofiline tekst on peaaegu alati seotud mõne filosoofilise küsimusega ja tegeleb selle küsimuse võimalike vastuste üle arutlemisega.
Kui Sul on vaja lugeda filosoofilist teksti, siis on esimene asi see, et Sul peab olema mingi ettekujutus sellest küsimusest, millega tekstis tegeldakse. Küsimusest esmase ettekujutuse saamiseks piisab enamasti teksti mõnekordsest sirvimisest, mille käigus tuleks kogu tekst n‑ö diagonaalis läbi lugeda. Selle käigus püüa igast lõigust mõnda lauset lugeda, pööra erilist tähelepanu nt kursiivis lausetele, esiletõstetud definitsioonidele, alapealkirjadele, kokkuvõtetele ja muudele markeeritud teksti osadele! Kui tekstil on sisukord, siis püüa see mõttega läbi lugeda! Sel viisil peab tekkima mingi arusaam sellest, millest tekstis juttu tuleb st teksti temaatikast ja – mis on veelgi tähtsam – kuidas seda temaatikat käsitletakse ja avatakse. Kui see tehtud, siis oleks nutikas tutvuda tähtsamate teemakohaste (teema peaks olema ju nüüdseks tuvastatud) artiklitega filosoofia leksikonides.
Kui see tehtud, siis oled saanud esimese ettekujutuse teksti küsimusest. Kogu järgneva lugemise eesmärk on seda küsimust täpsustada. Sestap sõnasta nüüd ja kirjuta välja selle küsimuse esialgne kuju, et Sa saaks seda lugemise käigus täiendada! Mida täpsemalt ja laiahaardelisemalt suudad küsimuse sõnastada, seda ladusamalt kulgeb edasine lugemine ja seda tulemuslikum see on. Näiteks võib olla teksti teemaks "vabadus" ja esialgseks küsimuseks: "Millal on inimene tegelikult vaba?"
Kui oled teinud kõik nii, nagu ülal kirjeldatud, siis oled Sa varustatud kõige vajalikuga teksti tegelikuks lugemiseks.
(1) Esiteks tuleks tähele panna, et filosoofilist teksti loetakse hoopis teisiti kui romaani, õpikupeatükki või ajaleheartiklit. Põhjus on selles, et filosoofiline tekst on enamasti väga täpne ja seejuures mõttega läbi põimitud. Seega tuleb seda lugeda lause-lauselt ja sõna-sõnalt, pidades kogu aeg silmas, et mida täpselt üteldakse, kas ja kuidas see viitab või on seotud eelnevate lausete või sedastustega, miks kasutatakse just seda sõnastust – jätmata midagi kahe silma vahele. Näiteks tuleb sageli murda pead isegi niivõrd elementaarsete asjadega nagu see, et millele osutab lauses sisalduv asesõna "see"... Tähtis on lugeda teksti peaaegu matemaatilise täpsusega ja jätta meelde kõik tekstis leiduvad mitmetimõistetavused või küsitavused.
Selle juures on abiks julge märkmete tegemine lehekülje veeristele, tekstis sisalduvate loetelude märgistamine, oluliste määratluste jms markeerimine, teksti skematiseerimine noolte ja muude isiklike tingmärkidega. Kuna tänapäeval loetakse tekste enamasti vaikselt, siis on väga lihtne mõnest sõnast või väljendusest üle libiseda. Teksti omandamine või isegi omastamine aga tähendab selle enda vajaduste järgi mugandamist, selle täielikku sidumist oma arusaamisega ümbritsevast elukeskkonnast ja maailmast. Seega pead Sa pöörama tähelepanu igale sõnale ja kirjavahemärgile, midagi ei tohi tekstis jääda täiesti võõraks. Kui tekstis on midagi arusaamatut, siis tuleb see enda jaoks ära märkida kui miski arusaamatu ja püüda leida põhjust, miks see arusaamatuks jäi. Võiks ütelda, et filosoofilise teksti omandamine on sarnane teksti assimileerimise või täieliku seedimisega, kus tekst ise hävib (see loetakse/soditakse tüütuseni korduvalt ja täpselt läbi), kuid selles olnud mõte saab osaks lugejast, mille tulemusel lugeja saab iga arutluse sellest tekstist oma sõnastuses taastada.
(2) Teiseks on tähtis austus teksti ja selle autori vastu. Kui Sul lastakse seda teksti lugeda, siis ilmselt on selle kirjutanud keegi, kes on vastaval teemal tõeline asjatundja ja ilmselt vägagi nutikas tegelane. On filosoofilises mõttes täiesti ajuvaba, kui algaja filosoofias teeb mõne teksti puhul läbi ainult esimese, lugemis-eelse staadiumi, nagu seda siin ülal on kirjeldatud, ja tuvastab teksti temaatika ning postuleerib esialgse küsimuse – ja võtab siis selle alusel tekstis arvatavalt väidetu suhtes kriitilise hoiaku ja esitab selle kõrval konkureerivana oma arvamuse. See poleks lugemine, vaid hoopis mõttelodevuse ja eneseimetluse segu.
Sinu lugemise eesmärgiks ent peab olema püüda tekstis esitatud mõttekäiku jälgida. Kõige kindlam märk sellest, et Sa saad autori mõttekäigust aru, on see, kui suudad lugedes ette aimata, mille üle autor edasi arutama hakkab.
Pole niivõrd tähtis, kas Sa oled autori seisukohtadega päri, kas need on meeldivad või ülepea normaalsed – isegi mitte see, mida autor väidab või ütelda tahab –, vaid peamine on saada aru, kuidas ta seda mõtleb. Selle juures on olulisim osa mõistetel ja eelkõige nende praktilisel omandamisel. Selleks, et saada aru, kuidas keegi mõtleb, tuleb õppida mõtteid tema moodi sõnastama. See eeldab väga rangelt autoriga samade mõistete kasutamist kõnes, tema kombel rääkimist ja ehk isegi autori "kõnemaneeri" jäljendamist. Kriitiline hoiak selle juures seisneb eelkõige tähelepanelikkuses autori mõttekäigu suhtes, selle võimalikult täpses omandamises. Alles see loob pinna, millelt võib olla võimalik autorit arvustada...
Hoolimata sellest, et eesmärk on teksti mõttekäiku jälgida, tuleb selle omandamiseks siiski tekst vahel kõrvale jätta või isegi unustada ning püüda autori mõttekäiku täiesti omast peast uuesti sõnastada. Pole võimalik tekstis esitatut puhtalt neelata või oma ajusse kopeerida ilma enda panuseta sellesse, mingis mõttes on iga filosoofiline lugemine sama asja uuesti ja natuke teisiti kirjutamine, st sinu enda mõistetes ümber sõnastamine. Sestap varieeri oma lugemist isikliku mõistmise saavutamise nimel: püüa kord lugeda kõvasti, siis vaikselt, vali eri intonatsioone, püüa sõnastada teksti ümber, kui üks koht on arusaamatu, siis hüppa vahelduseks mõnda teise tekstikohta ümber ja vaata, äkki pärast on ka esimene tekstikoht mõistetav, tee pause ja oska lugemisest puhata, mõtle loetu üle iseseisvalt järele, tee skeeme ja arenda teemasid edasi...
(3) Kolmandaks tuleb meeles pidada, et tegu on filosoofilise tekstiga. Filosoofiline tekst on enamasti arutlus mõne filosoofilise küsimuse võimalike vastuste üle. Sellest tuleneb, et filosoofilises tekstis ei esitata kunagi ainult ühte seisukohta, st ühte vastust mõnele küsimusele, vaid kaalutakse ning vastandatakse mitmeid vastuseid — ja võib-olla isegi küsimusi. Sestap sisaldab filosoofiline tekst sageli palju vastukäivaid arusaamasid millegi suhtes ja algajal lugejal pole sugugi lihtne aru saada, kus autor esitab seisukohtasid, mida ta pooldab, ja kus neid, mida ta arvustab. Autor võib tekstis vaielda kujuteldavate mõttekaaslastega, pöörduda enda poolt arvustatud seisukohtade pooldajate poole, teha mõtteeksperimendina läbi mõnda mõttekäiku, mida autor ise õigeks ei pea. Võib olla ka nii, et autor ise ei pooldagi ühtegi esitatud seisukohta, vaid nt kritiseerib seisukohtasid positsioonilt, mida ta ei suuda ise ammendavalt kirjeldada. Enamiku tavapäraste tekstide puhul tähendaks selline olukord, et autor "ajab jama" ega ütle lugejale midagi mõistlikku, kuid filosoofilise teksti puhul pole sageli eesmärk mitte niivõrd küsimusele mingi ühe vastuse andmine, vaid jõudmine arusaamisele, kuidas kirjutise teemaks olevale küsimusele üldse vastama peaks. Seejuures tähendab sobimatu vastus sageli hoopis valesti sõnastatud küsimust.
Nii jõuamegi põhilise juurde. Näiteks, kui filosoofilise eetika valdkonda kuuluval tekstil on esialgselt tuvastatud teemaks "vabadus" ja esialgseks küsimuseks on nt "millal on inimene tegelikult vaba?" –, siis teksti lugemise käigus võib selguda, et autor ei teagi, millal inimene vaba on. Seejuures aga võib tulla teksti lugemise käigus välja, et inimene ei saavuta vabadust sellega, kui talle tagatakse inimõigused ja demokraatlik ühiskonnakorraldus, ega ka siis, kui talt üldse kõik piirangud eemaldatakse, ega ka siis, kui talle üteldakse, mida ta peaks tegema, et ennast vabastada. Kuigi meil puudub esialgsele küsimusele vastus, oleme me saanud teada, mida peab autor vabaduse teema arutamisel üldse asjakohaseks, ja teksti lugemise käigus saame järk-järgult täpsustada esialgset küsimust kuni sõnastuseni: "Kas ja kuidas mõjutab inimese vabadust ühiskonnakorraldus või selle puudumine ja miks ei piisa vabaks saamiseks ainult sellest, kui inimene teab, mida selleks teha tuleb?" Kui Sa oled suuteline täiendama esialgset küsimust nii, et see hõlmab kogu teksti ja midagi olulist välja ei jää, siis võib ütelda, et oled tekstist aru saanud ja suudad seda jälgida. Sageli ja puht-praktiliselt seisneb selline küsimuse täpsustamine selles, et teksti iga lõigu või teema kohta esitatakse küsimus ja niimoodi saadud küsimused ühendatakse lõpuks üheks suureks liigend-küsimuseks. Lõplik küsimus on ka see, mis määratleb teksti eesmärgi, st selle, mille pärast on tekst üldse olemas. Sest küsimus on suunatud vastusele kui eesmärgile – isegi kui seda vastust pole kunagi võimalik praktiliselt saavutada.
Aru saamine ei tähenda seega mitte autori seisukohtade omaksvõtmist, vaid mõistmist kuidas ja mida autor küsib ja üldse küsimisväärseks peab. Seega võib ütelda, et filosoofilise teksti mõistmine seisneb selle küsimuse mõistmises, millele tekstis vastust otsitakse.
(n) Viimaks tasub pidada silmas seda, et autor pole filosoofias midagi püha. Filosoofias ei tunnistata autoriteete ja pole mingit kohustust pidada mõne tuntud filosoofi sõnastatud küsimusi ja neile vastavaid arusaamasid ainuõigeteks. Ka kõige tunnustatumad filosoofid eksivad või jätavad midagi kahe silma vahele. See tähendab, et mõne filosoofi teksti väga hoolikal lugemisel võib selguda, et see, mida ta väidab, on ebaselge, ebajärjekindel, vastuoluline või lausa vale... Selles mõttes tuleb alati lähtuda sellest, mida filosoof ütleb, mitte tema heast mainest või kultuslikust isikust. Arvustada tuleb väiteid mitte isikuid ja nimelt selliseid väiteid, millest on aru saadud. Filosoofi fundamentaalse eksimuse võib paljastada isegi üksainus lause, mis muudab ülejäänud justkui mõistliku jutu kaheldavaks, kusjuures filosoof ei pruugi ise oma eksimusest teadlikki olla.