Ühe rikkumise anatoomiaWikimedia Eesti töökorra rikkumine, mis viis ristisõjani juhatuse liikme vastu
×See artikkel on äsjasest või jätkuvast sündmusest. Andmed sündmuse kohta on esialgsed. Küsimuste korral võtta ühendust @tramm:matrix.org.
See lehekülg dokumenteerib minu kui Wikimedia Eesti ühingu aktiivi ja juhatuse liikme kogemust pärast 2017. aastal aset leidnud kriisi ühingu juhtimises, minu kahte aastat vabatahtlikku tööd kriisi põhjustanud vigade parandamisel ja varasema aktiivi äkilist hädapidurit, kui neile hakkas tunduma, et järk-jägult läbiräägitud ja ellu viidud muudatused võivad juba varsti hävitada neile harjumuspärase siseringi liivakasti.
Algselt oli see minu kaitsekõne mu tagandamise hääletuses, mille ühingu juhatus algatas 2020. aasta septembris ning mis päädis tagandamise vormistamisega oktoobris. Kuna sellised sündmused on ühingus enamasti maha vaikitud, tõendid nende kohta kaotatud ja pärimus levinud tagantjärele vaid legendide kujul, siis olen seda kaitsekõnet siin täiendanud, et dokumenteerida tulevastele põlvedele ühingu ajalugu, arengupiire ja seda, miks pole ma enam Wikimedia Eesti juhatuse liige.
Kuigi olen jäänud ühingu liikmeks, siiski ei ole mul võimalik võtta ühingut tõsiselt enne, kui ekstsessideni viinud probleemid on lahendatud ja ühingu juhatus on võtnud eksimuste eest vastutuse.
Kui tahad pikema seletuse asemel kohe teada, mis juhtus, siis loegi kohe sellest, mis juhtus!
Ühingut on selle asutamisest peale kimbutanud jõukohaste plaanide tegemine, nende täitmine ning nende täitmise või mitte-täitmise õigeaegne raporteerimine. Kuigi astusin liikmeks 2014. aasta kevadel, mil ühingu plaanide tegemist-täitmist asus esimese tegevujuhina korraldama-edendama Kaarel Vaidla, siis teada sain ühingu juhtimise köögipoolel toimuvast aimu alles 2017. aasta augustis kommunikatsioonijuhina tööle asudes. Võimalik, et ühingu liikmetel ongi sellistest asjadest aimu minimaalselt – mulle on jäänud mulje, et üldkoosolekutel esitatavates kokkuvõtetes ja WMFile esitatud raportites tegeletakse suures mahus enda üleskiitmisega ja probleemide varjamisega. Kui kellelgi on ühingu köögipoole vastu huvi, siis see materjal siin pakub ühe konkreetse sissevaate.
Tegevuste juhuslikkus
Kui ühingu töötajate rahastamine Wikimedia Sihtasutuse poolt 2018. aastast katkestati (selle taustaloost allpool), siis oli etteheiteks, et ühingu juhatusel puudub kontroll töötajate üle. Kui asusin vabatahtlikuna tööle uue eeldatavasti tarmuka juhatuse liikmena Eva Lepiku, Nicolás Tamargo de Egureni ja Käbi Suve kõrval, siis esimese asjana korraldasime juhatuse ja aktiivi osalusel strateegiakoosoleku, kus püüdsime läbi mõtelda ühingu strateegilised eesmärgid. Kui veel samal aastal granditaotlusi tehes need eesmärgid taotlustes ei kajastanud, siis võis seda pidada üleminekuaja märgiks.
Kui olime suutnud ülepaisutatud lubaduste ja sihtasutuse manitsuste taustal aasta teisest poolest taastada ühe täiskoha jagu töökohti, siis mina isiklikult keskendusin sellele, et tagada juhatuses mingi stabiilsus juhatuse koosolekute protokollimise ja ühingu vikisse ülespaneku näol, sh püüdsin meie töökohtade taotluse võtmeks olnud Phabricatori töövoohaldust ühingus ka püsivamalt juurutada (sest seda põlgas avalikult nii osa juhatusest kui juhtivtöötajatest).
Institutsionaalse mälu puudumine
Ühingu strateegia arutamisele lisaks jõudsime aga 2018. aasta suveks leppida kokku eraldi taktikakoosoleku, kus püüdsime eesmärke tõlkida tegevuste keelde järgmise aasta jaoks. Maikuus esitatud taotluse raport tuli esitada juba oktoobris ja 2019. aasta taotlus tuli koostada juba 1. novembriks ning see jäi ülesandeks projektijuht Ivole ja Evale, Nicolás toimetas taotlust sihtasutuse soovitustest lähtuvalt oluliselt ümber. Kahjuks meie sõnastatud eesmärkidest ja taktikatest rahastustaotluses juttu ei tulnud, pigem sai sinna sarnaselt varasemaga küllalt juhuslik nimekiri tegevusi.
Tähelepanuväärne on, et 2019. aasta rahataotluse tagasisides toonitatakse varasematest taotlustest õhku jäänud küsimusi, et kuidas juhatus tagab kontrolli töötajate üle ja miks me ei väljenda oma tegevusi seoses eesmärkide ja prioriteetidega, sj kas meie eesmärkide kirjeldus ei võiks olla taotluse osa. Vastus töötajate kontrollimise teemal keskendub peaegu täielikult Phabricatori töövoohalduse kasutamise tutvustamisele ja selle rolli olulisuse rõhutamisele. Kahetsusega nenditakse, et vabatahtlike rolli suurendamine on eesmärgina kadunud, kuigi töötajana on palgal vabatahtlike koordinaator.
2019 — aasta, mis kurnas
Aastat 2019 võib vist pidada prioriseerimise ja eesmärkide saavutamise mõttes üheks halvimaks, juhatuse poolt prioriseeritud EV101 jätkukampaania, veebi kordasaamine ja vabatahtlike koondamine, sh Arvamusfestivalil osalemine ja avaliku omandi päev ei osutunud ühingu liikmeid koondavateks ja edukateks ettevõtmisteks, tööle võetud uus vabatahtlike koordinaator lahkus aasta lõpus ilmselgelt organisatsioonis pettunult — ning sellega sisuliselt lõppes ka meie vabatahtlike kampaania.
Aasta jooksul ainus ühingu juhatust, aktiivi ja vabatahtlikke päriselt koondav sündmus oli protestimine autoriõiguse direktiivi vastu, kusjuures selle kulminatsiooniks olnud meeleavalduse korraldamine ei toimunud ühingu juhatuse otsusest lähtuvalt, vaid pigem minu ja paari mu sõbra isiklikul initsiatiivil. Kuigi ühise vaenlase vastu seistes õnnestus kaasata uusi partnereid ja organisatsioone, siiski jäi ka selles projektis palju hilise reageerimise, vähese ressursi ning ühingu poolsete takistuste taha.
Vikipeedia 2019. aasta sünnipäeva ja suvepäevasid korraldasid vabatahtlike koordinaator ja projektijuht Ivo paralleelselt, kohati jäi segaseks, kumb neist mida korraldab, sest mõlemad püüdsid samal teemal üksteise võidu juhatuseliikmetega kontakti saada, programmid ja päevakavad selgusid viimasel hetkel ega loonud tunnet sellest, et osalejat ja tema kohalolu hinnataks. Põhja-Euroopa Wikimedia kohtumine toimus, kuid programm selgus viimasel hetkel ja minimaalselt leidis kasutust 2018. aastal Stockholmis toimunud samasuguse kohtumise dokumentatsioon, sj jäi vormistamata meie korraldatud ürituse dokumentatsioon, ka sissejuhatavad ja väljajuhatavad, kokkuvõtvad või edasisi tegevusi plaanivad kirjad osalejatele jäid saatmata.
Sõimu ja ähvarduste õhkkond
Seejuures oli suutnud projektijuht Ivo pahandada sünnipäeva korraldamisel teadusagentuuri ja suutis Põhja-Euroopa kohtumise korraldamisel solvata nii Leedu kui Vene vikikogukondasid. Aasta lõpuks kurtsid paljud juhatuseliikmed depressiooni või tüdimust, aasta 2020 granditaotluse aruteluks olid ununenud nii varasemad arutelud strateegia või taktika üle, sihtasutuse antud tagasiside taotlustele ja kuigi korraldasime septembri alguses juhatuse koosoleku granditaotluse eesmärkide üle, siis sellele ei järgnenud enam teisi arutelusid, mis oleks tõlkinud juhatuse koosolekul paika pandud sihid taotluse tekstiks. Tööatmosfääri ühingus kujundas projektijuht Ivo rõve sõim ja varjatud ähvardused juhatuseliikmete aadressil:
Selle konkreetse pöördumise peale loobusin mitmeks kuuks Ivo pöördumistele vastamast ja ütlesin juhatuses, et Wikimedia Sihtasutuse standardite järgi selline inimene meil tegelikult töötada ei saaks ja tuleks ilmselt päeva pealt vallandada, mh ei tohiks me teda sõbraliku ruumi kokkuleppest lähtuvalt ilmselt lubada ka meie üritustele. Praegu arvan, et mul oli õigus ja olekski pidanud sellele ametliku käigu andma. Selline inimene kollektiivis hävitab igasuguse initsiatiivi ja võimaluse uute liikmete või vabatahtlike kaasamiseks.
Toona otsustasin, et tegelen sellele reageerimise asemel hoopis granditaotluse põhjenduste nende osadega, mis võiks aidata ühingul areneda — ja ehk kaudselt aidata lahendada ka selle kolleege ja koostööpartnereid sõimava projektijuhi probleemi, mida me kõik juhatuses üksmeelselt tunnistasime.
Töökohtade struktuur ja vajadus tegevjuhi järele
Nii käisime muudetud töökohtade struktuuri välja juba 2020. aasta granditaotluses ning kinnitasime, et soovime lahku lüüa GLAM ja hariduse projektijuhtide rollid, sj kumbki 0,5 kohta, ning lisaks võtta palgale tegevjuhi ja kommunikatsionijuhi, kumbki samuti 0,5 kohta. Tegevjuht oleks võtnud enda peale mh töötajatele ülesannete andmise ja nende täitmise kontrollimise. Kuigi neid muudatusi sihtasutuse poolt meile ei lubatud, siis seadsime eesmärgiks nende poole liikumise järgmisel aastal ning asusime seda juhatuses ette valmistama, sj võttis Uku ülesandeks Ivoga tema koormuse vähendamine 0,5 peale läbi rääkida.
Kinnitasin juhatusele, et võiksime kuulutada välja tegevjuhi konkursi kohe, kui oleme selle eesmärki Ivole selgitanud ja ta pole esitanud tugevaid argumente selle vastu. Kui juhatuses kõlasid kahtlused, kas konkursil võiks keegi edukalt kandideerida, siis lubasin, et võin olla üks kandidaat ning tagada sellega, et konkurss ei kuku sobivate kandidaatide puudumisel läbi. Ukul küll venis läbirääkimine Ivoga, aga oli lõpuks edukas.
Põhjendamata meelemutus
Kuigi juhatus oli tegevjuhi vajaduses olnud juba üle aasta üksmeelel, et vältida nii sihtasutuse soovitusel kui meie endi kogemusest nähtuvalt vabatahtlike juhatuseliikmete ülekoormamist jooksvate ülesannetega, siis kuskil hiliskevadiste koosolekute ajal hakkas Eva rääkima, et tegevjuhtidega on meil ühingus halb kogemus ja see on ikkagi paha idee. Ta ei selgitanud, mis on alternatiivne lahendus juhatuse läbipõlemise vastu ja mis on tema seisukoha tagamaad. Kuna tegu oli pigem emotsionaalsete argumentidega varasemate tegevjuhtide aadressil, siis panin selle ajutise emotsionaalse madalseisu süüks, kuid juunikuus juhatusse kandideerides rõhutasin, et kandideerin just selle juhatuses läbirääkitud programmi teostamiseks ning sain ka liikmetelt sellele toetuse.
Ivo koormuse vähendamine 0,5 kohale, inimeste arvu mõttes suurema kollektiivi tekitamine ja tegvjuhi palkamine oleks olnud hea vahend Ivo kahjuliku rolli neutraliseerimiseks ühingus teda kõrvale tõrjumata. Toetava ja uusi vabatahtlikke, liikmeid jt jaoks vastuvõetava tööatmosfääri loomine oleks olnud vajalik mistahes edasise arengu jaoks. Järgnevate sündmuste kirjeldus dokumenteerib, mis juhtus, kui juhatus tegi oma 6. augusti koosolekul minule ja Teelele ülesandeks need rohkem kui aasta jooksul läbi räägitud otsused käiku lasta.
Mis juhtus?
Ühingu juhatus eelistas probleemide lahendamisele sõimu ja ahistamise kinnimätsimist, vilistades ühingu töökorrale, hiljem ka seadustele ja oli sunnitud lõpuks korraldama rikkumistele tähelepanu juhtinud ja nende eiramisega mitte nõustunud juhatuseliikme tagasikutsumise. Sündmused algasid 2020. aasta maikuus, kulmineerusid rikkumiste jada ja juhatuse liikme faktilise väljatõrjumisega augustis ning lõpuks minu kui juhatuse liikme formaalse tagandamisega oktoobris probleemidega tegelemata (vt täpsemalt kronoloogiast).
Probleemiks oli töötaja Ivo Kruusamäe soovimatus täiendada talle ülesandeks tehtud töövõtulepinguid, tema krooniline kalduvus oma tahtmist sõimu ning ähvardustega läbi suruda ja osade juhatuseliikmete illusioon, et tegu on asendamatu töötegijaga, kelle väärkäitumisele tuleb seetõttu läbi sõrmede vaadata. Ivo käitumine polnud ei esmakordne ega uudis, kuid järjekordse sõimuepisoodiga sündmused maikuus algasid ning kulmineerusid augustis, kus ähvarduste tulemusel talle taas Eva Lepiku eestvedamisel ja ühingu reegleid rikkudes järele anti…
Konkreetse konflikti allikaks oli muuseumisresidendi töövõtulepingu koostamine ja täiendamine, mida Ivo ei suutnud ette võtta kolme kuu jooksul ning lõpuks sõimas läbi talle tööülesannet korduvalt vahendanud personalijuhi Teele Vaalma, kes pöördus abi saamiseks juhatuse poole.
Probleemi lahendamise asemel otsustas juhatuseliige Eva Lepik korraldada täiendamata lepingu kinnitamise töökorravälise kiirotsustamisega ja legaliseerida sellega Ivo vastuvõetamatu käitumise töötajana. Otsustamine algatatakse sumedal suveõhtul töötajate nädalakoosolekul, st väljaspool juhatuse tööd, kasutades juhust, kus lepingusse täiendusi soovitanud ja täiendamise protsessi vedanud Märti pole kohal.
Hääletus ise ei vastanud ühingu töökorras ettenähtule ja katsed seda töökorra rööpasse juhtida ei kandnud vilja ning juhatus läks rikkumistega Eva Lepiku tagantõhutamisel lõpuks teadliku seaduserikkumise tasemele.
Kirjutasin töökorras ettenähtud viisil e-maili, kus palusin ajapikendust või otsustamisel ametlikul juhatuse koosolekul, sest kiirotsustamine toimus minu kui juhatuse liikme seljataga, sj minu seisukohti välistades ja nende kohta valeväiteid esitades ning püüdis tühistada mitme juhatuse liikme kuudepikkuse töö ühe ööga.
Juhtisin Eva tähelepanu e-mailile järgmisel päeval, so päev enne juhatuse strateegiapäeva ja pakkusin talle, et võiksime seda suusõnal arutada. Eva sõnad “loll säte” oli ainuke vastus minu soovile küsimust arutada ja edaspidistele ettepanekutele leida probleemile läbirääkimiste teel lahendus ta ei reageerinud, vaid süüdistas mind “jonnimises”, “ebakonstruktiivsuses” ja “santaažis” ning kinnitas, et “ootab vabandust juhatuses olevate inimeste solvamise ja trollimise ja töö takistamise eest”. Tegin korduvaid ettepanekuid asjale lahendus leida nii juhatuse vestluskanalis kui oma kirjades juhatuse listi. Minu jaoks võtab Eva valmisoleku eksimust tunnistada ja jõuda arutelu teel lahenduele tema kuid hiljem antud soovitus, et ma otsigu endale mingid muud “minionid”.
Tundub, et juhatuse või vähemalt Eva meelest oli sõimajast ja ahistajast Ivo näol tegu asendamatu töötajaga, kelleta ühingu tegevus jääks seisma. Ilmselt seetõttu otsustas juhatus Ivo käitumise ees silma kinni pigistada ka siis, kui töökorra rikkumisele oli tähelepanu juhtinud revisjonikomisjon, kes hiljem kinnitas, et ühtlasi on tegu seaduserikkumisega (vt rikkumise kohta täpsemalt).
Palusin revisjonikomisjonil püüda juhatust lepitada, aga revisjonikomisjoni ettepanekut teha probleemi arutamiseks koosolek ei arvestatud ning juba nädal enne soovitatud koosolekut ässitas Eva üles ülejäänud juhatuseliikmed, kellega koos esitas probleeme arutamata mulle ultimaatumi tagasiastumiseks.
Kui keeldusin tagasiastumisest, siis algatas Eva ülejäänud juhatuseliikmetega minu tagasikutsumishääletuse. Sain mulle ülejäänud juhatuse poolt esitatud süüdistusega tutvuda hääletuse väljakuulutamise teates Wikimedia Eesti meililistis ning selle sisuks oli minu väidetavalt nõudlik või talumatu suhtluslaad, millega toimetulemuseks ei olevat muud lahendust kui algatada tagasikutsumine. Kuna ultimaatum ega hääletuse selgitus ei maininud mitte ühtegi minu sisulist eksimust, mis oleks võrreldav Ivo sõimu ja ähvardust või Eva töökorra- ja seaduserikkumistega, vaid heitis ebamääraselt ette nõudlikkust, talumatut stiili ja võimatust koostööks, siis oli selle peamine eesmärk minust ilma sisulisi küsimusi arutamata lahti saada — kuigi revisjonikomisjon kinnitas, et minu tõstatatud probleemid seoses Ivo käitumise ja Eva algatatud töökorra rikkumisega on tõsised.
Arvan, et kõik juhatuseliikmed said väga hästi aru, et mul oli õigus Ivo sobimatuses tema töökohale just tema suhtluslaadi tõttu, kuid neile ei meeldinud minu resoluutsus sellega tegelemise nõudmisel ja nad kartsid Ivo kättemaksu või Eva soosingu kaotust, kelle jaoks Ivo näib olevat kasulik tööriist (või tema enda väljenduses — “minion”). Ilmselt tundis Eva, et kui Ivo peab oma vägivallaharrastustest loobuma, siis järgmiseks väheneb ka tema enda võimalus soleerimiseks ja otsuste jõuga läbisurumiseks. Eva kibestunud sarkasm on minu arvates lihtsalt Ivo suhtluslaadi veidi filigraansem kuju, tema kõikumine lootusetuse ja despootlikkuse vahel ning sellises seisundis tehtud ad hoc otsused ning toetumine nende läbisurumisel palgatud sõimajatele ja ähvardajatele on ühingu arengut oluliselt pidurdavad.
Septembri teiseks pooleks oli minu suunal toimuv nõiajaht võtnud juba hullumeelsed mõõtmed, koosolekuid kuulutati välja minu selja taga, neid ei suudetud protokollida, Ivo pühendati tagantjärele juhatuse sisevestlustesse tema käitumise üle, rikkumistega tegelemise asemel tekkis juhatusel ühine harrastus leida igast minu liigutusest midagi, mida võiks natukegi ette heita ning loodeti mind näha selle pärast kannatamas. Kui ma siis oma muid vigu ja eksimusi nõiajahist hoolimata pigem tunnistasin, kuid jäin oma algsele nõudmisele töökorra järgimise vajaduses kindlaks, siis minu murdumise ootuses kruviti end ja panuseid niisuguse piirini üles, et päris probleemid ununesid täielikult ja lõpuks ei jäänud hullunud juhatuseliikmetel tõesti muud üle kui korraldada enesetunde rahustamiseks lintšimine.
Juhatuse initsieeritud liikmete hääletus mu tagasikutsumiseks oli ette võetud kiiruga, see toimus lühema aja jooksul kui seadus ette näeb ja mulle keelduti kaitsekõneks putšistidega võrdselt sõna andmast, sj mulle ei avaldatud süüdistust enne, kui lugesin seda liikmete meililistist, kui hääletus juba käis.
Oma kaitsekõnet ma lõpuks ses manipuleeritud näidisprotsessis ei esitanudki, sest selle sisu oleks pidanud olema põhjendus, et miks on juhatus peast põrunud, aga psühhoosidele hinnangu andmine pole minu eriala. Tegu oli ka ilmse valesüüdistusega, mille raames varjati liikmete eest minust lahtisaamise soovi tegelikke põhjusi.
Liikmete meililistis toimunud ja taas kord mind välistanud hääletuse tulemusena kutsuti mind juhatusest tagasi 18 liikme soovil, minu tagasikutsumise vastu oli 2 liiget, erapooletuks jäi 3. Kuigi minul ei lubatud mind puudutava otsuse puhul hääletada, siis osalesid hääletusel 4 rikkumisi ja ultimaatumeid toime pannud juhatuseliiget, st Teele Vaalma, Eva Lepik, Nicolás Tamargo de Eguren ja Ursula Erik, lisaks tüli põhjustanud Ivo Kruusamägi.
Enne hääletuse väljakuulutamist selgus, et minu selja taga rikkumisi toime pannes vastu võetud muuseumiresidendi töövõtulepingut on võimalik tähtajaks täita ainult pooles mahus ja lepingus on määratlemata avalikkusele suunatud väljund, mis on pilootprojekti puhul ilmselt hädavajalik nõue. Ka lepingu täitja väljendas lepingu saatuse osas muret ning pidin talle kinnitama, et keegi ei jõua talt võimatut ja et lepingu ebarealistlikkus on siiski meie ja mitte tema süü — ning kõige parem on, kui ta lihtsalt oma töö jõukohases mahus lõpuni teeb. Juhatus keeldus vastavalt minu pakutud mustandile lepingut täiendama lisaga, mis oleks selle tagantjärele tegelikkusega kooskõlla viinud.
Ma pole tagasikutsumise otsust halduskohtus vaidlustanud, kuigi mul oleks võinud olla selleks põhjust lisaks muudele rikkumistele kasvõi selle tõttu, et kättemaksujanuline osa juhatusest keeldus kohturegistrile esitamast seadusega nõutud olulisi otsustamisega seotud asjaolusid, sj liikmete eriarvamusi jm vastuväiteid meililistis, kuigi meililistis toimunud arutelu olulisust hääletuse jaoks tunnistas ka hääletust läbi viinud revisjonikomisjoni esindaja. Aga eelkõige oleks vaidlustamise põhjuseks minu suhtes toime pandud ebaõiglus ning minu soov, et sellistele rikkumistega kaasneks vastutus.
Seejuures tunnistan, et minu nõudlikkus töökorra- ja seaduserikkumisele tähelepanu juhtimisel, ultimaatumite jm väljapressimistele mitte allumisel võis tõepoolest olla talumatu, aga mitte sellepärast, et ma oleks nõudnud midagi asjakohatut või oleks nõudmise väljendamisel läinud liiale. Pigem oli see talumatu sellepärast, et rikkumised olid päris rikkumised, oli autentne soov neid ning nende põhjusi varjata, kollektiivses kättemaksus oli tõepoolest kõigil oma isiklik, aga ilmselt kohatu soov mulle millegi eest koht kätte näidata — aga ma jäin endale kindlaks ega pakkunud ülejäänutele seda lõbu, et oleks oma sõnu sööma hakanud.
Kahjuks ei võtnud keegi kinni ei minu ega revisjonikomisjoni lepitusettepanekutest ning asi läks täpselt nii groteskseks, nagu ta läks.
Väärib mainimist, et nii Ursula kui Nicolás on rõhutanud, et nad ju pakkusid mulle võimalust olukord sõbralikult lahendada, aga ma ei võtnud sellest kinni. Tunnistan, et ideaalses olukorras oleks võinud emmast-kummast neist kinni võtta ja püüda sel teel olukorrale diplomaatiline lahendus välja pressida. See polnud minu jaoks aga emotsionaalselt võimalik surveolukorras, kus ülejäänud juhatus tegeles probleemi eitamise, süüdistuste ja ähvardustega – napp märkus kuskil seal vahel, et mulle võib ju lubada mingi hääletuse, kui ma seda nii väga tahan – need polnud tõsiseltvõetavad katsed lepituseks või katsed oma viga heastada.
Kuigi Eva algatas rikkumise, siiski osalesid selle elluviimisel ka ülejäänud ja tegid seda teadlikult. Ainuke, kes väljendas kiirhääletuse väljakuulutamisel kahtlusi, oli Nicolás, tema oli ka esimene, kes tunnistas, et rikkumine toimus ja ainus, kellel säilis asja käigus mingisugunegi moraalne majakas.
Ursula pakkumine oli samuti olemas, kuid ka see oli peidetud jutu vahele, et mingit rikkumist pole olnudki, hääletus on juba toimunud ja kõik on otsustatud, aga kui ma tahan, siis võib ju kohtumise ära teha. Kui rikkumise toimumist kinnitas lõpuks revisjonikomisjon ja ütlasi kinnitas, et “Märdi tõstatatud probleemid on piisavalt tõsised, et neid peaks juhatuse koosoleku vormis arutama”, siis vastasid ülejäänud juhatuseliikmed enne selle koosoleku kuupäeva kokkuleppimist ühise ultimaatumiga minu tegasiastumiseks, rääkimata selle koosoleku toimumise äraootamisest või minu väljatoodud tõsiste probleemide arutamisest.
Vist on arusaadav, miks tagantjärele väljaotsitud üksikud lepitavad fraasid eri juhatuseliikmete poolt ei mõjunud kontekstis usutavalt. On selge, et kui kui rikkujad suudavad end koondada ultimaatumi koostamiseks, millega rikkumisele tähelepanu juhtijat vaigistada, siis ei saa olla tõsi, et neil poleks olnud võimekust ühiselt otsustada, kuidas teha esimene samm ühiselt toime pandud rikkumine heastamisel ja selle initsieerinud Eva korralekutsumisel.
Tehti selge ja ühemõtteline valik töökorra ja seaduserikkumise kinnimätsimiseks, millega omakorda sooviti kinni mätsida Ivo krooniliselt sobimatut käitumist ühingu töötajana. Juhatuseliikmed on mulle tagantjärele mokaotsast kinnitanud, et Eva julgustas neid sellega, et lubas võtta kogu asja eest n-ö poliitilise vastutuse.
Milles seisnes rikkumine?
Rikkumine oli iseensest väga lihtne ja ühemõtteline, seda oleks olnud lihtne ära hoida ja esimese tähelepanu juhtimise järel ilma suuremate pingutusteta korrigeerida.
Juhatuse töökord näeb ette võimaluse teha koosolekut kokku kutsumata otsuseid kiiret seisukohta vajavates küsimustes, kuid selle tingimuseks on, et seisukoht edastatakse telefoni või e-maili teel ja ükski juhatuseliige ei nõua kiirotsustamisest loobumist ning koosoleku kokkukutsumist. Sisuliselt tähendab see, et kiirotsuseid võib vastu võtta ainult juhul, kui keegi pole piisavalt vastu, et nõuda otsustatava küsimuse arutelu päris juhatuse koosolekul:
“Juhatuse kiiret seisukohta vajavates küsimustes võib juhatus vastu võtta otsuse koosolekut kokku kutsumata juhatuse liikmete telefoniküsitluse või e-posti teel, kui ükski juhatuse liige ei nõua koosoleku kokku kutsumist.”
Kuna mina nõudsin e-maili teel ajapikendust probleemiga tegelemiseks või arutelu päris juhatuse koosolekul, siis seda otsust ei saadud vastu võtta. Kuna olime töökorda vahetult enne rikkumist kahel juhatuse koosolekul arutanud ning meil oli käsil selle täiendamine, siis ei ole võimalik, et see punkt oli hääletuse väljakuulutanud Evale teadmata. Ka ei esitatatud selle punkti täiendamiseks ainsatki ettepanekut, mis tähendab, et punkt polnud problemaatiline. Ka oli see punkt väga hästi teada lepingu allkirjastanud Teele Vaalmale, kellega olime sellest isiklikult rääkinud ja kes lähtus lepingut allkirjastades teadlikult kehtetust otsusest.
Seetõttu osutas revisjonikomisjon, et “otsuse kiirkorras vastuvõtmisega, eirates yhe juhatuse liikme nõuet koosolekut kokku kutsuda, on töökorda on rikutud, kuidas sellesse punkti ka ei suhtutaks”.
Tegelikult ei oleks tohtinud töökorrast lähtuvalt sellist hääletust isegi mitte välja kuulutada, sest töökord ei näe ette kiirhääletusele tähtaja seadmist, vaid hoopis kohustab hääletuse algatajat küsima kõigilt juhatuseliikmetelt nende seisukoha sõltumata ajast, mis kulub nendega kontakteerumiseks (seetõttu on töökorras mainitud telefoni ja e-maili).
Koosolekut kokku kutsumata tehtavaid otsuseid määratleb lisaks ka mittetulundusühingute seaduse paragrahv 29, mille kohaselt võib selliseid otsuseid võtta vastu ainult juhul kui kirjalikult hääletavad otsuse poolt kõik juhatuse liikmed:
“Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut järgimata võib juhatus vastu võtta otsuse koosolekut kokku kutsumata, kui selle poolt hääletavad kirjalikult kõik juhatuse liikmed ja põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.”
Sisuliselt tähendab see, et Eva rikkus sellist hääletust korraldades nii juhatuse töökorda kui ka seadust. Töökorda rikkus ta esmalt, kui kuulutas väja kiirotsustamise koos tähtajaga, siis aga eirates minu e-maili, kus palusin otsuse suunamist arutelule juhatuse koosolekul. Loomulikult oli kiirotsustamine iseenesest manipulatiivne, sest oli väga hästi teada, et mina soovisin, et need lepingud oleks korrektsed ja lähtuks ühingu plaanidest (mis tuleb sõnastada, kui need veel puuduvad). Seadust rikkus Eva sellest hetkest, kui sai teada, et mitte ainult töökord, vaid ka seadus nõuab selliste otsuste puhul kõigi poolthäält (hiljemalt 23. septembri juhatuse koosolekul). Rikkumiste eitamine ja seaduserikkumisele juhatuse heakskiidu nõudmine ja selle üldkoosolekul kinnitamine ilmselt omakorda seaduserikkumine.
Ülejäänud juhatuseliikmed osalesid selles kõiges heauskselt või manipulatsiooni kahtlustades. Soovimatus rikkumist tunnistada annab põhjust oletada viimast, osade juhatuseliikmete puhul aga ka otsest pahatahtlikkust.
Konkreetse rikkumise toimumist ja selle poolt tekitatud kahju ühingule tunnistasid ainult Nicolás ja Teele, aga sedagi alles 16. septembril, kuid kumbki ei soovinud rikkumise ennistamiseks midagi ette võtta. Revisjonikomisjoni seisukohast hoolimata eitas Ursula rikkumise toimumist lõpuni ja Eva väitis, et rikkumise võis toimuda ja võis ka mitte toimuda, sest see “oleneb” millestki, mida ta ei soovinud täpsustada. Siiski kinnitas Eva, et saab rikkumisest aru juba 16. augusti koosoleku eel, aga peab töökorda lolliks ja end sellest kõrgemal seisvaks.
23. septembri koosoleku lõpus püüdis Eva seletada, et rikkumist pole toimunud, sest meie töökord ei vasta seadusele. Kui palusin tal täpsustada, et missuguse seaduse missugusele punktile meie töökord ei vasta, siis Eva vastust anda ei osanud. Palusin tal täpsustused esitada hiljem, mida ta pole teinud. Seaduse punkt, mis puudutab juhatuse otsuseid koosolekut kokku kutsumata on MTÜS § 29. Juhatuse otsus lg 3, mis ütleb:
“Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut järgimata võib juhatus vastu võtta otsuse koosolekut kokku kutsumata, kui selle poolt hääletavad kirjalikult kõik juhatuse liikmed ja põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.”
Selle järgi on tõepoolest võimatu teha otsuseid telefoni teel, nagu lubab juhatuse töökord, kuid see ei tähenda, et meie töökord ülejäänu osas ei vastaks seadusele või vastaks seadusele Eva tegevus eirates selles küsimuses mõlemat — nii töökorda kui seadust.
Kuna Eva Lepik esineb kodanikuõiguste eest seisjana ning peab end autoriõiguse vallas õigusasjatundjaks, siis ei ole mõeldav, et ta ei saanud oma veast aru vähemalt hetkel, kui nimetas töökorra sätet “lolliks” ja seaduserikkumisest aru hetkel, kui osutas töökorra mitte-vastamisele seadusele. Sisuliselt tähendab see, et Eva kogu järgnev tegevus on olnud ühemõtteliselt pahatahtlik, eriti selles osas, et ta kihutas üles teised juhatuseliikmed liituma ultimaatumiga töökorra ja seaduse rikkumise kinnimätsimiseks.
Väga muutlik ja ebakindel näis rikkumise teemal olevat Ursula, kelle ülesässitamine tundub Eva poolt jõhkralt vastutustundetu, eriti arvestades, et tegu on uue juhatuseliikmega. Loomulikult tõmbab selline soovimatus töökordasid ja seadusi järgida peale vee Wikimedia Eesti reputatsioonile netikasutajate õiguste eest seisjana, sest kui reegleid ei suudeta järgida ja rikutakse pahatahtlikult oma liikmetega seoses, siis loob see silmakirjalikkuse õhkkonna ka autoriõiguse valla eestkostetegevuse ümber.
Mis oleks olnud korrektne käitumine?
Võib alustuseks oletada, et algne rikkumine oli oma pahatahtlikkusest hoolimata tehtud teadmiseta töökorra nõudmistest. Sel juhul oleks olnud kõige lihtsam teha nii nagu ma oma 14. augusti e-mailis palusin. Minu esimene palve oli, et mulle antaks kolm päeva lepingu probleemidega tegelemiseks ja et me seejärel otsustaks, mida me täpselt teeme, nt arutame GLAM-valdkonna tegevuskava ja sellest lähtuvalt täiendatud lepingut, anname Ivole töö tegemata jätmise eest ja sobimatu käitumise eest ametliku hoiatuse või jääme muutmata lepingu juurde.
Osutasin ka seda, et kui mulle kolme päeva ei soovita võimaldada, sest see on mõnevõrra informaalne tähtaeg (sisuliselt on võimalik töökorrast lähtuvalt juhatuse koosolekuid välja kuulutada umbkaudu kolmepäevase etteteatamisega, olime juhatuses arutanud, et kolm päeva on ka sobiv tähtaeg muudeks toiminguteks nagu protokollide koostamine ja elektrooniline osalemine/hääletamine jne), siis pean nõudma küsimuse otsustamist juhatuse koosolekul.
Olukorra oleks lahendanud, (1) kui mulle olekas antud mu informaalsed kolm päeva ja seejärel hääletatud muudetud lepingut vm kolme päeva jooksul väljapakutut või (2) formaalselt kuulutades kolme päeva pärast välja juhatuse koosoleku, kus oleks hääletatud täpselt sedasama. Nii oleks saanud probleemi sujuvalt ja ilma etteheideteta lahendada ning selleks oleks kulunud kolm päeva. Selle asemel valisid Eva ja ülejäänud tülitsejad kolmekuulise ristisõja, millele kulutatud aeg ja mõju ühingule on ilmselt hoopis teistsuguses skaalas kui eksimuse parandamine, sh pidades silmas, et nõiajaht vaevalt leiab lõpplahenduse ühe manipuleeritud hääletusega.
Eraldi küsimus on, et kui Teele allkirjastas lepingu kohe pärast töökorda rikkuva hääletuse väidetavat lõppu 13. augustil kl 12:11, siis kas lepingu oleks pidanud minu nõudmise peale üles ütlema. Esiteks allkirjastas lepingu selle täitja omalt poolt alles 15. augustil kl 14:23, st oleks olnud võimalik tal paluda veel pärast minu 14. augustil kl 11:57 saadetud kirja allkirjastamisega veel kolm päeva oodata. Seda ei teinud ei Teele ega Eva, kuigi Eva vastutas hääletuse eest ja Teele lepingu eest.
Teine variant, mida oleks saanud kasutada pärast allkirjastamist, oleks lihtsalt paluda täitjal sõlmida uus leping või täpsustada lepingut lisaga. Täitja oli lepingu suhtes vägagi avatud ja ootas meilt meie nõudmisi, sj oli veel kaks nädalat enne lepingu tähtaega valmis lepingu lisas muudatusi kokku leppima – muudatused oleks olnud temaga kokkuleppel võimalikud algusest peale.
Kuna juhatus ei valinud võimalust oma kogemata tehtud vea lihtsaks korrigeerimiseks kolme päeva jooksul, siis oli ilmselgelt kaalul midagi enamat.
Mis oli kaalul?
Sisuliselt oli kaalul ühingu juhatuse tõsiseltvõetavus. Kuna juhatus oli teinud rohkem kui aasta jooksul plaane Ivole ühingus sobiva rolli leidmiseks, siis need lepingud markeerisid juhatuse suutlikkust nõuda haridus- ja mäluasutuste koostöö projektijuhilt tema valdkondlike plaanide sõnastamist, elluviimist ning aruandlust. Ühtlasi oli see ettevalmistus ühingus suurema kollektiivi loomiseks, mida olime taotlenud juba 2020. aasta rahastustaotluses, mida olime ette valmistanud oma viimases vaheraportis ja mis oleks pidanud saama osaks 2021. aasta rahastustaotlusest — ning mida pole võimalik teha olukorras, kus töötajate plaanid ja tegemised on ainult nende endi peas.
Samuti oli kaalul sõimust ja ähvardustest vaba tööatmosfääri loomine, sest Ivo sõimu probleem on olnud krooniline ega ole piirdunud ühingu juhtuse või liikmetega, vaid temaga on samasugustel põhjustel ning korduvalt suhtlusest keeldunud ka koostööpartnerid.
Samamoodi ei saa luua kollektiivi jaoks vajalikku tööatmosfääri, kui ühingu juhatuses on inimesed, kes arvavad, et võivad omasoodu juhatuse koosolekul kokkulepitust mööda minna ja teha otsuseid juhatuse koostöökokkulepet ehk töökorda eirates, juhatuse liikmeid pahatahtlikult otsustamisest välistades ning tehes rikkumistele tähelepanu juhtimise järel nägu, et neid pole aset leidnud ja et neid pole vaja korrigeerida. Mis oleks takistanud Eval töökorra rikkumisele tähelepanu juhtimise järel nõustuda minu palutud kolme päevaga lepingu täiendamiseks või juhatuse koosoleku kokkukutsumiseks? Kui Eva oleks olnud kindel, et juhatuse enamus on korrektse koosoleku korral otsusega nõus, siis oleks probleem eksimuse tunnistamisel lahenenud kolme päevaga.
Ilmselgelt oli siin kaalul rohkem kui see väidetavalt kibekiire leping, mis oleks saanud kolmekuulise Ivo süü tõttu venimise järel veel kolm päeva oodata — sisuliselt nõudis Eva endale õigust teha väljaspool juhatust omavolilisi otsusi ja kokkuleppeid, millele on tal varemgi kalduvus olnud ja mille pärast olen pidanud teda vahelduva eduga juba 2018. aasta suvest saadik korrale kutsuma.
Maikuu alguses ühingu juhatusele esitatud kolme töövõtulepigu mustandid olid mõteldud eelarves koroonapandeemia tõttu ära jäetud reiside jmt allikatest vabanenud raha kasutamiseks meile oluliste valdkondade edendamiseks. Plaanimisel oli veel teist samapalju töövõtulepinguid, millest osade täitjatele lootsime hiljem pakkuda töölepinguid meie muutunud töökohtade struktuuris, kus Ivo aasta alguses ajutiselt 0,75 pealt täiskohale tõstetud projektijuhi koha asemel oleks olnud lisaks juba palgatud 0,5 kohaga kommunikatsioonijuhile veel kaks või enam 0,5 koormusega töökohta.
Kolm töövõtulepingut olid igaüks summas 2000 eurot ning Ivo soov näis olevat sõlmida neid ilma lepingus üleantavat tööd selgelt määratlemata ning juhatusele oma plaanidest või ka nende tulemustest aru andmata. Veensin juhatust, et lisaks töövõtulepingu seadusest tulenevatele nõuetele on need valdkondlikud lepingud ühtlasi väärtuslik sisend meie tulevasse aastaplaani ja granditaotlusse ning nende eesmärgid ja üleantava töö sisu tuleks selgelt läbi rääkida. Nii tegime esimesse, st Wikidata juhendmaterjalide lepingusse mu eestvedamisel koos lepingu täitja, ülejäänud juhatuse ja projektijuht Ivoga hulga täiendusi. Lisaks sõnastasin lepingu arutamise sisendiks Wikidata valdkonna eesmärgid ühingu jaoks, mille poole suundumisel pidi leping tegema ühe sammu.
Juhatuse tegevused pole üksikud, vaid need väljendasid juhatuse mitme aasta plaane ja laienemise strateegiat, mis olid juhatuse otsustes ajaga settind ning liikusid aeglaselt aga järjekindlalt teostumise poole. Kaalul oli nendele plaanidele truuks jäämine ehk täpsemalt:
Töötajate, liikmete ja vabatahtlike arvu suurendamine (sj üksikute töötajate koormuse mitte tõstmine suurema kollektiivi loomise nimel);
Kaasava töökeskkonna ja vikiprojektide keskkonna loomine (otsitud vabandustega veidruste nagu sõimamine, ähvardamine, misogüünia, üldine negatiivsus ja uute tulijate surnuksrääkimine jmt väljajuurimine);
Strateegiast lähtuvad aastaplaanid ja nende täitmine, sh juhuslike projektide asendamine prioriseeritud kogukonna võimestamise projektidega (selle eeldus on plaanide sisuline arutamine ja nende täitmise kontroll, sj töövoohalduse süsteemi püsiv kasutamine jpm);
Loobumine üksikute liikmete ja töötajate juhusliku sisuloome või administeerimistegevuse raporteerimisest ühingu tööna.
Nendest plaanidest loobuti ja nende saavutamine on nüüd jätkuvalt ebakindel, pigem võib oodata tavapärast mandumist või järgmisi ekstsesse. Ivo tunnustuseks tuleb ütelda, et kuigi ta ei täiendanud vaidlusalust muuseumiresidendi lepingut, siis ta alustas GLAM-valdkonna tegevusplaani koostamist. Kui jätta isikuküsimused kõrvale, siis kõik oleks olnud hästi, kui juhatus oleks Ivo koostatud plaani arutanud ja täiendanud ning Ivo oleks sellest kui valdkondlikust tegevusplaanist lähtuvalt sõlminud muuseumiresidendi lepingu.
Kronoloogia
2020
Aprillis pöördub muusuemi- ja hariduskoostöö projektijuht Ivo isiklikult mu poole ja palub esimest tagasisidet plaanitavatele lepingutele Wikidata edendamiseks, mille ta ka saab.
Maikuus tutvustab Ivo kolme lepingumustandit juhatuse operatiivinfo kanalis ja palub taas tagasisidet. Ta saab tagasisidet minult, aga kuulutab selle mõttetuks, asub sõimama ja ähvardama ning süüdistab mind kui juhatuse liiget “huijamises”. Juhatus on sunnitud Ivot korrale kutsuma.
Juuni lõpuks oleme pärast arutelusid juhatuses ja Ivo poolt vastumeelselt korraldatud kohtumist lepingu täitjaga viinud vastuvõetavale kujule esimese lepingutest, mis puudutas Wikidata õppematerjale.
Juuni lõpus toimub kohtumine ka muuseumiresidendi lepingu võimaliku täitjaga, kuhu kohtumist korraldanud Ivo hilineb ega oska lepingu sisu täitjale selgitada, kes seejärel loobub.
Ivo saab juuli alguses juhatuselt uuesti ülesandeks lepingut täiendada, sj on tal eeskujuks korrektsele kujule viidud ja analoogne Wikidata õppematerjalide leping.
Augusti alguses pöördub minu poole personalijuhi rollis olnud Teele Vaalma ning palub abi Ivo sõimuga tegelemisel selle lepinguga seoses. Kohtun augusti teisel nädalal Teelega ja soovitan tal tõstatada uuesti küsimuse juhatuses, mida Teele ka teeb.
12. augusti õhtul kl 20 toimub nädalakoosolek, kus töötajad annavad aru oma tegemiste edenemisest. Kuigi lepingusse pole tekkinud kuu jooksul ühtegi muudatust, kutsub Ivo üles lepingut allkirjastama. Kuigi tegu on ad hoc koosolekuga, kus pole kohal kõik asjassepuutuvad ja kus esitatakse mh valeväiteid lepingu täiendamise teemal, siiski otsustab Eva Lepik kuulutada töökorda rikkudes välja kiirotsustamise, et leping sõlmida.
13. augusti hommikul kl 11 helistab mulle kui juhatuseliikmele Eva ja palub minu seisukohta kiirotsustamise raames. Luban vastata meiliga 24 tunni jooksul ja vastavalt töökorrale ei saa olla otsus langenud enne kõigi juhatuseliikmete seisukoha saabumist.
13. augusti lõuna ajal kuulutab Eva Lepik töökorda rikkudes otsuse langenuks, kuigi minu vastus pole veel juhatuseni jõudnud ja olen andnud teada, et esitan oma seisukoha meili teel.
14. augustil saabub juhatuse meililisti minu lubadusele ja töökorrale vastavalt minu e-mail, kus palun kiirehääletamisest loobumist ja kolme päeva probleemiga tegelemiseks. Sellele meilile Eva ei reageeri.
15. augustil annan juhatuse jututoas märku, et andsin oma seisukoha e-maili teel ja et vastavalt töökorrale peame lepingut juhatuses arutama ja et eeldan sellega tegelemist.
16. augustil enne strateegiakoosolekut uurin, et kuidas selle lepingu arutamise ja töökorra järgimisega, st missuguse lahenduse pakub probleemile Eva. Viimane kinnitab, et “olukorras, kus on viis häält ühe vastu, pole mu meelest põhjust rääkida töökorra rikkumisest”, süüdistab mind “jonnimises” ja “ebakonstruktiivsuses”, mh väites, et tegu on minu “personaalküsimusega”. Ühtlasi kinnitab Eva, et töökorra vastav säte on loll.
17. augustil kinnitan üle, et ootan probleemile lahendust ja et olen oma seisukoha edastanud e-maili teel, soovitan seda lugeda ja vajadusel selgitan detaile juhatuse jututoas. Eva jõuab väideteni stiilis, et “üks juhatuse liige on asunud ähvardama ja santažeerima viit juhatuseliiget, et oma tahtmist saada” ja et “see ei lähe läbi” ja annab teada, et “ootab vabandust juhatuses olevate inimeste solvamise ja trollimise ja töö takistamise eest”.
18. augustil saadan teise e-maili sel teemal ning ütlen, et ootan töökorda eiranud öisele kiirotsustamisele lahendust 19. augustiks, st täpselt nädal pärast selle väljakuulutamist.
19. augustiks lahendust ei saabu, annan teada, et kui juhatus oma koostöökokkulepet ehk töökorda ei järgi, siis sellise juhatusega pole mul edaspdi võimalik koostööd teha. Juhatus eitab töökorra rikkumist ja soovib edasi minna sellega tegelemata.
2. septembril pöördun revisjonikomisjoni poole hinnagu saamiseks, et kas nende meelest on toimunud rikkumine, missuguseks nad hindavad juhatuse poolset kinnipidamist reeglitest ja mida soovitavad edasi teha.
3. septembril kinnitab revisjonikomisjon, et töökorra rikkumine leidis aset. Eva Lepik peab töökorda jätkuvalt lolliks ega näe enda tegevuses rikkumist.
15. septembril kinnitab revisjonikomisjon, et “Märdi tõstatatud probleemid on piisavalt tõsised, et neid peaks juhatuse koosoleku vormis arutama” ning soovitab korraldada minu tõstatatud probleemide arutamiseks eraldi koosoleku.
16. septembri juhatuse korralise koosoleku ajal enne revisjonikomisjoni poolt soovitatud koosoleku aja kokkuleppimist esitab Eva Lepik juhatuse nimel mulle ultimaatumi tagasiastumiseks. Koosolekul küsin juhatuse liikmetelt ükshaaval üle, kas nende meelest rikkumine toimus, sj kinnitavad Teele ja Nicolás, et toimus, Ursula, et ei toimunud, ja Eva, et “oleneb”.
23. septembri juhatuse koosolekul kinnitan, et mul pole plaanis ultimaatumile alluda ja nõuan jätkuvalt töökorra järgimist, kuid kuna juhatus on esitanud mulle enne rikkumise arutamist ultimaatumi tagasiastumiseks, rikkumisega tegeleda ei soovi ja on ühtlasi keeldunud minuga koostööst, siis on tegu juhtimiskriisiga ning midagi otsustada pole võimalik. Ivo kinnitab koosolekul, et talle on saanud osaks töökius minu poolt, ainsana nõuab Ivo probleemiga tegelemist Nicolás.
26. septembril püüab Teele Vaalma kuulutada välja juhatuse koosolekut oma algse probleemi lahendamiseks, et otsustada Ivo tööülesande tühistamine ja muuseumiresidendi lepingu saatus. Koosoleku päevaks pakub ta alguses 28. septembrit, kaalub minu pakutud 30. septembrit ja pakub seejärel 29. septembrit, aga kokkuvõtvat kirja päevakorra ja lõpliku kuupäevaga ei saabu, ka on veel 28. septembril ebaselge, kas ollakse valmis järgima Teele pakutud uuenduslikku formaati ja mis on tagasisidest lähtuvad lõplikud päevakorrapunktid.
28. septembril annab rikkumise teel sõlmitud muuseumiresidendi lepingu täitja minun järelepärimise peale teada, et suudab ellu viia ainult poole lepingu mahust. Teen ettepaneku viia leping tegelike võimalustega kooskõlla ning lisada lepingusse blogipostituse vmt avalikkusele suunatud materjali koostamine.
29. septembri õhtupoolikul umbes selgub, et Teele pakutud koosolek on siiski plaanitud toimuma ja toimub juba kolme tunni pärast. Kuna väljakuulutamise asjaolud on segased, plaanis on eelnevat ettevalmistust nõudvad formaadiuuendused jmt ja seetõttu pole olnud võimalik koosolekuks ette valmistada, siis pakun, et saame kokku arutamiseks, aga otsustamise teeme vastavalt töökorrale koosolekut kokku kutsumata. Ainsana olen oma seisukohad kirjalikult esitanud mina, kuigi see oli koosoleku üks tingimusi. Minu pakutud arutelukoosolek ülejäänud juhatusele ei sobi ja koosolekult marsitakse minema.
1. oktoobril 8:30 toimunud juhatuse veebikoosolekul algatatakse minu tagasikutsumine. Mulle tagasikutsumise põhjust teada ei anta ja mulle võimalus enda kaitsekõne ettevalmistamiseks samuti mitte.
1. oktoobril kl 10:23 saabub ühingu meililisti kiri tagasikutsumise hääletuse kohta, kust loen esimest korda süüdistust ja kust kuulevad liikmed esimest korda probleemist. Süüdistus on formaalne ja sisulisi probleeme pole arutatud (vt mis oli tegelikult kaalul).
7. oktoobril 13:40 saadan ühingu meililisti oma kommentaari süüdistusele ja lingi siinse veebilehe esialgdsele mustandile, et probleemi selle keerukuses ja koos dokumentidega esitada. Enamik liikmeid on juba hääletanud, meililistis on liikmed avaldanud proteste isikuhääletuse salajasuse puudumise, hääletuse põhikirjale mittevastava tähtaja jm probleemide osas.
8. oktoobril kl 12 kuulutatakse hääletus lõppenuks, kuigi seaduses nõutud tähtaeg oleks revisjonikomisjoni hinnangul olnud 8. oktoobril kl 23:59.
21. oktoobril esitatakse lõpuks kohturegistrile hääletuse protokoll, kust on välja jäetud kõik vaidlustused jm hääletuse suhtes olulised asjaolud, mida nõuab seadus ja mille lisamist palusin meililistis.
22. oktoobril protokoll kinnitatakse, olen juhatusest tagasi kutsutud 18 liikme soovil, minu tagasikutsumise vastu oli 2 liiget, erapooletuks jäi 3. Kuigi mina ei saanud mu tagasikutsumise osas hääletada, siis osalesid hääletusel 4 rikkumisi ja ultimaatumeid toime pannud juhatuseliiget, st Teele Vaalma, Eva Lepik, Nicolás Tamargo de Eguren ja Ursula Erik, lisaks tüli põhjustanud Ivo Kruusamägi ise.
22. detsembril oleks olnud üldkoosoleku otsuse vaidlustamise kolmekuuline tähtaeg halduskohtus, aga ma ei pidanud seda mõttekaks, kuigi on kahju ühingust, mille potentsiaal oleks iseenesest suur ja mille arengusse panustasin paar aastat tasuta tööd.
2021
3. veebruaril postitasin liikumise meililisti Wikimedia liikumise üldise käitumisjuhise, mille tõlkimise olin novembris enda peale võtnud. Sellega loodetakse teha Wikimedia projektid uute tulijate jaoks avatumaks ning lahendada vanade olijate soovimatu käitumise probleeme. Kinnitasin, et seisan selle eest, et käitumisjuhist ka päriselt jõustama hakataks.
20. veebruaril sain juhatuse liikmelt tagasideks harjumuspäraselt, et minu pingutused käitumisjuhisega on küll tunnustatavad, aga “paraku ei ole jätkuvalt kuigi kiiduväärsed eesmärgi saavutamise vahendid”. Ivo Kruusamägi tegi ettepaneku mind liikmete hulgast välja arvata ning lubas siinse kaitsekõnega seoses mind laimamise eest kohtusse anda. Mõned liikmed avaldasid toetust minu väljaviskamiseks ühingust.
21. veebruaril pakkus endine juhatuse liige välja, et püüab veel kord leida osapoolte vahel lepitust ning lubas suhelda sel teemal minu, Ivo ja Evaga. Kinnitasin valmisolekut leppimiseks, kui tehtud vigu tunnistatakse ning võetakse tekitatud kahjudega proportsionaalne vastutus. Lubasin omalt poolt enda vigu tunnistada ja end parandada, kui on vähegi konkreetseid etteheiteid või soovitusi.
10. märtsil teatas MTÜ Wikimedia Eesti juhatuse liige Eva Lepik: “Olles põhjalikult olukorda enda jaoks kaardistanud ja järele mõelnud, pean nentima, et ei soovi Märdiga enam mingit koostööd.” Sisuliselt tähendab see, et MTÜ juhatuse liige keeldub tegemast koostööd ühingu liikmega ühingu põhikirjaliste eesmärkide taotlemisel. Kuna juhatus pole võtnud seisukohta seoses palgalise töötaja Ivo Kruusamäe ei järjekordsete ega varasemate ähvardustega minu vaigistamiseks, siis tähendab see, et ühingu juhatus toetab oma töötajat nendes taotlustes ning soovib kõigi käepäraste vahenditega mulle keelata mitte ainult juhatuse liikme, vaid ka lihtsalt liikmeõigusi.
Eellugu: töötajate rahastuse katkestamine
Kui Wikimedia Sihtasutus teatas 2017. aasta lõpul, et loobub Wikimedia Eesti nelja 0,5 kohaga töökoha rahastamisest ja kõik palgalised töötajad koondatakse, tuli see mulle üllatusena. Olin liitunud töötajate kollektiiviga sama aasta augustis pärast järjekordse tegevjuhi siirdumist lapsepuhkusele, kelle täiskohaga ametipost asendati tema enda eestvedamisel kommunikatsioonijuhi ja aruandluse spetsialisti kohaga — kumbki poole koormusega ja oletatavasti ajutiselt.
Kontrolli puudumine
Ajendi töötajate koondamiseks andis sihtasutuse korraline koosolek ühingu juhatusega, kus selgus, et juhatus ei oska anda ülevaadet ühingus toimuvast ega tea, millega tegelevad töötajad. Ühena neljast 0,5 kohaga töötajast võin kinnitada, et kuigi enamasti kohtusime töötajate kollektiiviga igal esmaspäeval, siis üldiselt valisime endale tööülesandeid ise ja muutsime neid vastavalt oma äranägemisele. Kuna olime ise oma aja peremehed, siis muutus ebaühtlaseks ka esmaspäevastel kohtumistel räägitu dokumenteerimine. Nii ei olnudki juhatusel sihtasutuse küsimise peale eriti kuskilt järele vaadata, mida töötajad teevad.
Tagantjärele hinnangud toonasele olukorrale on vastakad. Osade töötajate hinnangul oli selline selge juhtimiseta vaba eksperimenteerimine ideaalilähedane. Minu tähelepanek on siiski, et kommunikatsioonijuhina andsin järele kiusatusele veeta esimesed sügiskuud autoriõiguse teemaliste vaidluste kanaldamisega, kuigi ühingu huvides oleks olnud õige panustada suurem osa ajast novembri alguses toimunud digihumanitaaria konverentsi korraldamisse. Küllap jäi selgete plaanide puudumise tõttu olulisi asju tegemata teistelgi.
Taastada juhatuse funktsioonid
Ühiste plaanide ja nende täitmise koordineerimiseta on võimalik küll reageerida kogukonnas ja laiemalt ühiskonnas toimuvale, kuid hoolimata kohatisest intensiivsusest jääb see siiski juhuslikuks ning mööduvaks. Nii on jäänud ühingu algusaastatest praeguseni soovunelmaks uute liikmete ja vabatahtlike toomine ühingusse ja Wikimedia liikumisse, sest esiplaanil on alati töötajate või juhatuse liikmete isiklikud meelisprojektid. Pikemaajaliste plaanide tegemine, tegevuste läbi mõteldud prioriseerimine ning tehtud plaanidele kindlaks jäämine on midagi, mida pole Wikimedia Eesti suutnud seni endale lubada.
Kui kandideerisime koondatud töötajate kollektiivina 2018. aastal ühingu juhatusse, siis ei rääkinud me rahastuse kaotuseni viinud juhtimiskriisist kuigi selgelt ei üldkoosolekule ega muule avalikkusele. Küll aga seadsime eesmärgiks töötajate rahastuse taastada ja juhtimise puudumise ämbrisse mitte uuesti astuda.
See soov oli 2020. aastaks uuel viisil ununenud.
Kokkuvõte: ühingu saatusest
Siia võiks ma midagi veel kirjutada, aga esialgu niipalju, et ühing on end sulgenud ülejäänud maailma ees, sj rahvusvahelise vikikogukonna ees, mida ei usaldata ja kust tulevaid algatusi peetakse mõttetuks või intellektuaalseks kolonialismiks – ja mis iganes väljendusi selle jaoks siis veel ei leiutata.
Vikiaktivistid on üks imelik tõug ja suur osa neist on neuroerilised, mis annab neile teatud erivõimed Vikipeedia laadsete projektide haldamisel. Sellega kaasneb aga suutmatus teatud asju adekvaatselt ajada, teatud esoteerilisus ja isemõtlejalikkus, kohati ka väga terav tunnustuse puudumise taju ja kõrgenenud ootus tunnustuseks paralleelselt tundega, et ollakse hukas maailma ainsad päästjad ja ainsad, kes asjdest aru saavad. Selline seisund tähendab pidevat depressiooni ja maailmapäästmise elevuse vahel pendeldamist. Kui sellised mõtted leiavad toetust väikses grupis, siis see muutub esoteeriliseks rühmituseks.
Vikipeedia on paljudele kaastöölistele üks väheseid kohti, kus neid tunnustatakse ja see kogukond on nende peamine sotsiaalne toetusgrupp. Kui kogukond muutub, pole enam vanade olijate kontrolli all, tulevad uued kasutajad ja uued tuuled, soovitakse teha asju paremini ja formaalsemalt, vähem ahistavamalt ja viisakamalt, siis võidakse seda tajuda lausa eksistentsiaalse ohuna. Või ka lihtsalt ühe ühiskondliku toetusgrupi kadumisena.
Jätan lihtsalt siia ühe tüüpilise kibeda fraasi Eva Lepikult rikkumise arutelust, mis minu jaoks on võõras, aga arvatavasti selgitab toimunu motiive küllalt ilmekalt.
Wikimedia Eesti ühing on minu meelest potetsiaaliga organisatsioon ja mul on kahju, et see potentsiaal raisku lastakse. Ühelt poolt on Wikimedia kohalik haru väga erinevate inimeste ühisorganisatsioon, mis ühendab avatud teadmuse ökosüsteemide toetajaid kõigist põlvkondadest, soomääratlustest jne. Kes on käinud Vikipeedia suvepäevadel see teab, kui põnevalt erinevad on kogukonnaliikmed ja kuidas see kirju potentsiaal tõenäoliselt transleerub Vikipeedia jt vikiprojektide sisuks.
Teatud piirini on Wikimedia ühing ja vikiprojektid selliste pühendunud veidrike varjupaik, kes end mujal kuigi hästi ei tunne. Kui aga ühingusse koondunud inimeste ja projektide hulk ületab klubilised või perekondlikud mõõtmed ja osaliste hulk kasvab üle poole tosina, siis muutuvad veidrike suhted konfliktseteks ja seda on Wikimedia ühingu ajaloos korduvalt juhtunud. See on püsiv muster, millesse langetakse iga mõne aasta tagant ja mis takistab organisatsiooni arengut päris ühinguks, mis ootab uusi vabatahtlikke, liikmed ja töötajaid, mis suudab luua püsivaid partnerlusi teiste organisatsioonidega, prioriseerida tegevusi aastaplaani mastaabis jmt.
Olen olnud osaline mitmesugustes ühingutes, juhatuse liikme või asutajana nt Internet Society, Piraadipartei, valimisliidu Vabakund ja Open Knowledge Estonia juures. Kõigis neis on olnud oma sisevõitlused, arenguetapid ja arengupiirid, võrdluses teistega on Wikimedia ühingu eripäraks esiteks see, et ühingul on Vikipeedia ja sõsarprojektide näol n-ö kinnisvara, mille haldamine on pidevalt ülesandeks ja mis tagab mingis mõttes ühingu jätkusuutlikkuse, teiseks aga on Wikimedia ühingutest kõige mitmekesisem ja kõige suuremast erinevuste spektrist liikmetega.
Kui muudes organisatsioonides olen sattunud tülide tunnistajaks ja neis ka osalenud, siis Wikimedia Eesti on ainuke, kus juhatuse liikmega kohtumisel on visatud mulle näkku klaas vett või haaratud mul tänaval ootamatult käest, keeldutud seda mu nõudmisest hoolimata tunni aja jooksul vabastamast ning korratud sinna kõrvale segamini haletsevaid ja ähvardavaid mantraid. Legendid juhatuse koosolekutest, kus üks juhatuse liige võtab teise selga ja tõstab ruumist välja kuuluvad samuti Wikimedia Eesti pärimusse ning ühingu liikmete meililistis kinnitati, et samasuguse ad hominem süüdistuse fabritseeris Eva Lepik juba aastal 2012 sellesama Ivo Kruusamäe vastu, kes nüüd ühingus Eva käsilase rollis ise teadlikult või teadmatult toksilise organistsiioonikultuuri lippu kõrgel hoiab.
See kõik võib kõlada ajalise vm distantsi tõttu naljakana, aga tegelikult on selliste ektsesside taga omavoli, vägivald, halvad sotsiaalsed oskused, reeglitele oma suvast lähtuv erandite tegemine ja halb juhtimine, mis seab ühingu arengule püsivad piirangud. Rikkumine, mida dokumenteerib siinne lehekülg, on üks omasarnastest pikas ebaõnnestumiste jadas.
Ühingu ja vikikogukondade saatus on aga iseenesest pikem jutt, mis puudutab Wikimedia strateegiat 2030 aastani, sõbraliku ruumi kokkulepet (tõlkisin selle pärast seda, kui kohtumisel juhatuseliikmega visati mulle näkku klaas vett), üldist käitumisjuhist (see on ühtlustatud reeglite kogum, mille kohta Eva ütles 16. septembri juhatuse koosolekul, et tegu on “moraalse kolonialismiga”), Wikimedia projektide endassesulgumist ja vanade põlvkondade tõrjuvat elitismi jpm. Kui on huvi, siis asjassepuutuvad teemad olid Wikimania 2019 fookuses ja hea sissejuhatus on konveretsi lõpupaneel.